1.Eesti geograafia ja kliima
1. Eesti geograafia ja kliima
Eesti paikneb Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas. Eesti naaberriikideks on põhjas Soome, läänes Rootsi, idas Venemaa, lõunas Läti.
Eesti rannajoon on tugevasti liigendatud. Rannikumeri on saarterohke. Eesti suuremateks saarteks on Saaremaa ja Hiiumaa. Üldiselt on Eesti pinnamood tasandikuline, kõrgustikud ja lavamaad vahelduvad madalike, nõgude ja orgudega, kuid kõrgusevahed on väikesed. Siinset kliimat mõjutab Atlandi ookean, eelkõige aga Põhja-Atlandi hoovus, mis põhjustab tugevaid tuuli, sademeid ja temperatuuri järske kõikumisi talvel ja sügisel. Kuna Eesti paikneb suurel geograafilisel laiuskraadil, kõiguvad valgustingimused suve ja talve vahel suurtes piirides. Päev on kõige lühem talvisel pööripäeval, 6 tundi ainult ja pikim suvisel pööripäeval 18 tundi. Eestis on valdavad parasvöötme merelised ja mandrilised õhumassid. Talvel ja kevadel võivad aegajalt siia jõuda külmad ja kuivad arktilised õhumassid ja suvel võivad lõunatsüklonid erandkorras tuua ka troopilist õhku. Ka Eesti sisesed õhutemperatuurid erinevad suuresti ja selle kujundajaks on Läänemeri. Talvisel ajal hoiab ta rannikualad palju soojemana kui sisemaa. Talve keskmine temperatuur on –6 C, – 7C ja suvekuudel + 15 C kuni + 30 C. Aasta keskmine tuulekiirus on Eesti siseosades alla 4 m/s, avamere rannikul aga 6m/s, tormituuled on sagedased avamererannikul ja saartel, sisemaal esineb tormituuli harva. Eesti paikneb niiske kliimaga vööndis, kus sademete hulk ületab aurumise. Lumikatet iseloomustab väga suur territoriaalne ja ajaline muutlikus. Keskmine lumikatte kestus talve jooksul on 75-135 päeva.
2. jaanuar 2006 / Prindi